Vanamõisa loodus- ja kultuurilooline matkarada

Hea teeline! Tore, et oled jõudnud siia, Saue valla Vanamõisa küla aladele. Kas teadsid, et üle Eesti on kokku kaheksa Vanamõisa nime kandvat paika. Siinne Vanamõisa küla Harjumaal, kunagise Keila kihelkonna aladel, mis algselt kandnud Kerguta (Kircotœu, Kircota) nime, on esmakordselt mainitud Taani Hindamisraamatu Suures Eestimaa nimistus 13. sajandil. 

Peamiselt metsateid pidi looklev rada, mis vaid 20 km kaugusel pealinnakärast ja 1 km kaugusel Saue rongijaamast, pakub Sulle lõõgastavat puhkust looduse nautimiseks, lindude kuulamiseks, loomajälgede äratundmiseks, looduse ilu jäädvustamiseks või hoopiski reipaks tervisekõnniks. Ning kõige selle juurde hulgaliselt lugusid. Loodusest, ajaloost, inimestest, kõigest sellest, mis siitkandi rahvale pea 800-aastaselt arenguteelt hingelähedane ja oluline on. 

Rajal jõuad Sa kindlasti suure kivini, kus eelnevate põlvkondade külalapsed mängida on armastanud, saad astuda mööda sajanditagust karjateed, uhtuda silmi Sõeru silmaallika raviveega, järgi kaeda, millised nägid välja 20. sajandi algusaastail ehitatud Peeter Suure merekindluse kaitserajatised. Näed, kus kohtusid kolme endisaegse mõisa piirid, kuuled laulmas meie värvulisi, võid jälgede põhjal mõistatada, kas Sinu ees on liikunud põder, metskits, ilves, rebane või metssiga.

Sul on võimalus valida kahe pikkusega raja vahel. Pikem neist on 6,5 km, lühem 4 km pikkune. Saad valitud teekonna läbida ühe soojaga, peatudes vaid lugude lugemiseks, aga võid vahepeal ka aja maha võtta, vaadelda ja jäädvustada looduse ilu, lesida mõnusalt lavatsitel, sulgedes silmad ja kuulatades vaikust ning lindude mitmehäälset vidinat. Või kujutada ette neid kaugeid aegu, millest Sulle teel olles kõneleme.

Kui Sulle siin raja alguses, kõrvaloleva häälekalt undava tehase aia taga ehk tundubki, et mis vaikusest saab juttu olla, siis pane tähele, et iga samm metsatuka sügavusse on tõepoolest üha tasasem. Ja ühel hetkel leiad end loodushäälte keskelt. Või vaikusest. 

Sinu asukoht kaardil on tähistatud punase täpiga. Palun hoia loodust – kõik, mis metsa viid, too ka tagasi. Matkarada kulgeb paljuski eramaadel, seega liigu ainult rajal ning ära võta midagi metsast kaasa. Kõik lemmikloomad peavad olema rajal jalutusrihmaga, loomaomanik peab tagama teiste rajakasutajate ohutuse. Igasuguse mootorsõidukiga on rajal liiklemine keelatud. Samuti on rajal keelatud hobusega liikumine.

Matkaraja haldaja on MTÜ Vanamõisa küla. Matkaraja ehitus on toimunud vabatahtlikkuse alusel. 200 m rajast on ehitanud Saue Vallavalitsus ja 415 m on ehitatud Euroopa Liidu toetuse meetmest ning Saue Vallavalitsuse toetusega. Ülejäänud raja on korrastanud MTÜ Vanamõisa küla erainvestorite abiga. Matkaraja tekstid kirjutas Evelin Povel. 

Kõigil raja kasutajatel on võimalus selle edasisele ehitamisele kaasa aidata. Heatahtlikud külastajad on oodatud liituma Facebooki grupiga „Vanamõisa matkarada“. Seal on täpsem info raja sünnist kuni tänase päevani. Ootame ka igasugust tagasisidet ja infot matkarada@kodukyla.ee.

Ilusat matka!

Vanamõisa loodus- ja kultuurilooline matkarada

Hea teeline! Tore, et oled jõudnud siia, Saue valla Vanamõisa küla aladele. Kas teadsid, et üle Eesti on kokku kaheksa Vanamõisa nime kandvat paika. Siinne Vanamõisa küla Harjumaal, kunagise Keila kihelkonna aladel, mis algselt kandnud Kerguta (Kircotœu, Kircota) nime, on esmakordselt mainitud Taani Hindamisraamatu Suures Eestimaa nimistus 13. sajandil. 

Peamiselt metsateid pidi looklev rada, mis vaid 20 km kaugusel pealinnakärast ja 1 km kaugusel Saue rongijaamast, pakub Sulle lõõgastavat puhkust looduse nautimiseks, lindude kuulamiseks, loomajälgede äratundmiseks, looduse ilu jäädvustamiseks või hoopiski reipaks tervisekõnniks. Ning kõige selle juurde hulgaliselt lugusid. Loodusest, ajaloost, inimestest, kõigest sellest, mis siitkandi rahvale pea 800-aastaselt arenguteelt hingelähedane ja oluline on. 

Rajal jõuad Sa kindlasti suure kivini, kus eelnevate põlvkondade külalapsed mängida on armastanud, saad astuda mööda sajanditagust karjateed, uhtuda silmi Sõeru silmaallika raviveega, järgi kaeda, millised nägid välja 20. sajandi algusaastail ehitatud Peeter Suure merekindluse kaitserajatised. Näed, kus kohtusid kolme endisaegse mõisa piirid, kuuled laulmas meie värvulisi, võid jälgede põhjal mõistatada, kas Sinu ees on liikunud põder, metskits, ilves, rebane või metssiga.

Sul on võimalus valida kahe pikkusega raja vahel. Pikem neist on 6,5 km, lühem 4 km pikkune. Saad valitud teekonna läbida ühe soojaga, peatudes vaid lugude lugemiseks, aga võid vahepeal ka aja maha võtta, vaadelda ja jäädvustada looduse ilu, lesida mõnusalt lavatsitel, sulgedes silmad ja kuulatades vaikust ning lindude mitmehäälset vidinat. Või kujutada ette neid kaugeid aegu, millest Sulle teel olles kõneleme.

Pane tähele, et iga samm metsatuka sügavusse on üha tasasem. Ja ühel hetkel leiad end loodushäälte keskelt. Või vaikusest.

Sinu asukoht kaardil on tähistatud punase täpiga. Palun hoia loodust – kõik, mis metsa viid, too ka tagasi. Matkarada kulgeb paljuski eramaadel, seega liigu ainult rajal ning ära võta midagi metsast kaasa. Kõik lemmikloomad peavad olema rajal jalutusrihmaga, loomaomanik peab tagama teiste rajakasutajate ohutuse. Igasuguse mootorsõidukiga on rajal liiklemine keelatud. Samuti on rajal keelatud hobusega liikumine.

Matkaraja haldaja on MTÜ Vanamõisa küla. Matkaraja ehitus on toimunud vabatahtlikkuse alusel. 200 m rajast on ehitanud Saue Vallavalitsus ja 415 m on ehitatud Euroopa Liidu toetuse meetmest ning Saue Vallavalitsuse toetusega. Ülejäänud raja on korrastanud MTÜ Vanamõisa küla erainvestorite abiga. Matkaraja tekstid kirjutas Evelin Povel. 

Kõigil raja kasutajatel on võimalus selle edasisele ehitamisele kaasa aidata. Heatahtlikud külastajad on oodatud liituma Facebooki grupiga „Vanamõisa matkarada“. Seal on täpsem info raja sünnist kuni tänase päevani. Ootame ka igasugust tagasisidet ja infot matkarada@kodukyla.ee.

Ilusat matka!

1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14

1. Vanamõisa küla talude karjatee

Kui mõisa käest maad saadi, olid need siiludena. Eraldi karjamaasiil oli olemas igal talul ja nõnda liikusid küla karjateel mitmete talude loomad. Oli seal lehmi Pärtlilt, Allikalt, Lodilt, Kubjalt ka mullikaid. Ühel lehmal kellad kaelas. Talud olid väikesed ja loomi vähe. Vanareinu karjamaa oli sootuks omaette ja Kesküla koppel Vanareinu värava juures.

Emad olid tavaliselt need, kes hommikul kaheksa paiku lehmad karjamaale ajasid. Laste asi oli nad koju tagasi saada. Selleks tuli loomad õhtu eel karjakoplis kokku ajada, kui nad just väravas ootamas polnud. Vahel oli vaja mõnda siiski otsida ka. Kõikide perede lapsed teadsid loomi nimepidi: Maie, Sirje, Klara, Senta, Kirjak, Ulli, sellised need nimed olid. Tuli vaadata, et lehmad pukslema ei läheks. Karjateel oli pikk rohi, mida lehmad sööma jäid. Allika juures oli tee aga porine, sealt läksid lapsed ringiga üle põllu. Kogu teekond võttis palju aega ja lastel oli sest lõbu laialt, sai niisama lobisetud, suure kivi peal ronitud või lilli nopitud. Karjase elu oli tore! Noorena sai aga kohe linna tööle mindud, sest maatöö tundus raskena.

Karjapõlve meenutasid Ilse Lill, Vilma Hallik, Arvi Kullo, Aino Tamm, pr Uulma, Malle Kurkin.

2. Kubja talu

Kubja talu on Kerguta küla põlistalu. 19. augustil 1885 Voorel kihelkonnakohtuniku juures sõlmitud lepinguga ostis 2970 hõberubla eest 38 tiinu ja 2080 ruutsülla suuruse talu Vanamõisa omanikult Wilhelm von Straelbornilt põline vanamõislane, Kleiso Mardi VI põlve järeltulija Hindrek Meenkov (1846-1905). Mõisnikule jäi õigus Kubja talu maadel jahti pidada, samuti pidi omanik laskma kasutada oma koha peal olevaid teid. Kangete jookide müük ning viinapõletamine ja õllepruulimine olid keelatud.

Hindreku surma järel päris talukoha poeg Kustas (1869-1956). Kustasel ja tema naisel Pauline Wilhelminel (sünd Piin, 1877-1957) oli kokku kümme last: Elise Wilhelmine, Pauline, Heinrich, Gustav, Maria, Amanda, Julie, Elfriede Johanna, Voldemar ja Alma.

Talus kasvatati talirukist ja –nisu, otra, segavilja, ristikheina, kartulit, söödapeeti, kapsast, porgandit ja peeti. Aias olid õunapuud, ploomid, kreegid ja kirsid, punase sõstra põõsad, vaarikad ja maasikad. Loomadest olid hobused, lehmad, lambad, sead, kanad ja mesitarud.

Juhan Seljamägi Vanamõisa Reinu talust on meenutanud Kubja pere nii: „Kubja Kustast iseloomustada: rahulik pikaldase jutuga, mõistlik mees, väike nüri habe ümber lõua. Naine oli tal madal priske ümarguse värske näoga nagu poleks sünnitanud seda hulka lapsi. Ja laste kilkamist ja naeru kostis alati üle külakopelde Reinule kevadel ja sügise soojadel õhtutel.“

Lühendatult raamatust „Vanamõisa vihikud I“ (Helle Koppel, Evelin Povel)

3.Sõeru ohvriallikas

Sõeru ohvriallikas immitseb maapinnast välja endise Kubja talu heinamaal. Kes nüüd enam teab, millal Vanamõisa rahvas allikal käima hakkas, aga ohvriallikate austamise traditsioon ise ulatub tagasi kiviaega. Siis usuti, et veekogud hoiavad elavate ühendust esivanematega, ohvriallikale toodud andamid olid omamoodi tänukummarduseks teispoolsusele ja veehaldjatele.

Terviseallikail usuti olevat tervendav mõju. Rahvasuu teab rääkida, et Sõeru allikavett kasutati silmade raviks. Pärimustes võib leida erinevaid raviviise. Mõnel puhul aitavat ainult silmade pesemine kohapeal. Kui vesi kaasa võtta, siis toime kaduvat. Levinud oli ka arvamus, et haiguse tüübist ja raskusest olenevalt tuli silmi pesta kolm, kuus või koguni üheksa korda. Kui silmad muret teevad, tasub silmade uhtumist allikaveega proovida tänagi.

Sõeru ohvriallkia koristamise talgud 2003

4. Sõeru mägi ja vaatetorn

Lorem ipsum

5. Suur kivi

Just nõnda külalapsed seda kivilahmakat nimetasidki – suur kivi. Nii tore oli sinna peale ronida ja siis jälle alla hüpata. Või siis kambakesi koos kivi peal istuda, nina päikese poole keerata ja suuri asju unistada. Et isa tooks linnast turult tulles mõne maiustuse kaasa või saaks teinekord isegi koos vanematega linna poole sõita, ilma ja inimesi näha, suureks kasvada.

Kivi kutsub endiselt – peale ronima ja alla hüppama, üheskoos juttu ajama ja põnevaid mänge mängima.

6. Peeter Suure nimelise merekindluse kaitserajatis

Kahekümneneda sajandi algusaastatel, mil Eesti Vene tsaaririigi koosseisu kuulus, ümbritseti Tallinn võimsa betoonblindaažide ja maa-aluste tunnelite vööga ning nimetati see Vene tsaari Peeter I auks Peeter Suure merekindluseks. Selle ülesanne oli kaitsta Peterburi linna vaenlase eest. Kindluse rannakaitselõiku hakati kutsuma mererindeks. Sinna kuulusid rannapatareid, staap, raudteevõrk, sideobjektid, laod. Võimalike maapoolsete rünnakute eest tuli merelist patareid samuti kaitsta ning selleks kavandati rajada maarinne. 1913. aastal kinnitatud projekt nägi ette hulka positsioone ühes fortide, betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelite, patareide ning kaevikutega. Võimsad betoonehitised jõuti valmis ehitada Vääna-Postil, Vääna-Vitil, Vana-Pääskülas, Humalas, Allikul ja Rael. Jäljed neist ehitistest on tänagi kohati nähtavad, kuigi Peeter Suure merekindlus ise ei saanudki valmis. Maarinde projekti kinnitamisest Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni jäi vaid viis aastat. Kaitserajatisi ei kasutatud Peterburi kaitseks kunagi, neist polnud abi ka Tallinna kaitsmisel.

Merekindluse tänaseni säilinud kaitserajatised, olgugi, et kohati inimeste hoolimatusest ja ajahambast räsitud, on hoidmist väärt ajaloomälestised.

7. Välijõusaal, tasakaalurada

8. Tähe mägi

Kahekümneneda sajandi algusaastatel, mil Eesti Vene tsaaririigi koosseisu kuulus, ümbritseti Tallinn võimsa betoonblindaažide ja maa-aluste tunnelite vööga ning nimetati see Vene tsaari Peeter I auks Peeter Suure merekindluseks. Selle ülesanne oli kaitsta Peterburi linna vaenlase eest. Kindluse rannakaitselõiku hakati kutsuma mererindeks. Sinna kuulusid rannapatareid, staap, raudteevõrk, sideobjektid, laod. Võimalike maapoolsete rünnakute eest tuli merelist patareid samuti kaitsta ning selleks kavandati rajada maarinne. 1913. aastal kinnitatud projekt nägi ette hulka positsioone ühes fortide, betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelite, patareide ning kaevikutega. Võimsad betoonehitised jõuti valmis ehitada Vääna-Postil, Vääna-Vitil, Vana-Pääskülas, Humalas, Allikul ja Rael. Jäljed neist ehitistest on tänagi kohati nähtavad, kuigi Peeter Suure merekindlus ise ei saanudki valmis. Maarinde projekti kinnitamisest Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni jäi vaid viis aastat. Kaitserajatisi ei kasutatud Peterburi kaitseks kunagi, neist polnud abi ka Tallinna kaitsmisel.

Merekindluse tänaseni säilinud kaitserajatised, olgugi, et kohati inimeste hoolimatusest ja ajahambast räsitud, on hoidmist väärt ajaloomälestised.

9. Kärneri talu

Kärneri talu on üks Kerguta küla põlistaludest ja saanud oma nime kärneri- ehk aednikuametit pidanud peremeeste Toomase ja Jaani järgi, keda revisjonikirjades mainitakse juba 1750. ning 1765. aastal. Nimepaneku aegu, 1835. aastal oli talus peremeheks Mäe kõrtsmiku poeg Joosep, kellele ühes naise Leenu ja kahe pojaga anti perekonnanimeks Krage. Viiskümmend aastat hiljem, 1885. aastal ostis talu Vanamõisa mõisalt talupoeg Mihkel Külmallik, kellel aga tekkisid üsna pea võlad. Kui Mihkel 1909. aastal suri, siis selgus, et juba kümmekond aastat enne seda oli talu ostnud Märjamaa kandist pärit Jüri Part. Kokkulepe oli aga suusõnaline ning ostu-müügileping jäi õigeaegselt sõlmimata. Pärast Mihkel Külmalliku surma pöördus Jüri Part kohtusse, kusjuures Rahukogu nimel tegi järelepärimisi vannutatud advokaat Jaan Poska. Kohtuvaidlused kestsid mitu head aastat, ent lõpuks jäi Jüri Pardi õigus peale, ostu-müügileping kinnitati ning ta võttis talu üle koos varasema perekonna kõigi võlgadega.

Sealtpeale on Kärneri seotud Pardi suguvõsaga. 1929. aastal, mil talu sai täielikult välja ostetud, oli talu suurus 37,26 tiinu, millest põllumaad 7,48 tiinu. Kasvatati rukist, otra, kaera, segavilja, kartulit ja kapsast. Oli kaks hobust, neli lehma, mullikas ja vasikas, kaks lammast, siga, kanad ja tibud. Oli olemas oma puurkaev.

Jüri pojal Jüril oli teise naise Juulaga (sündinud Piits) viis poega ning kaks tütart. Nende järeltulijaid elab siiani mitmel pool Vanamõisas. Kärneril elab tänaseni Jüri poja Rudolfi tütar Vilma Hallik. Kärnerist 1931. aastal eraldatud Tamme talus aga Jüri tütre Pauline Wilhelmine Reinu tütar Ilse Lill.

Jüri Pardi lapselapsed Vilma ja Ilse on meenutanud oma vanaisa: „Jüri Part oli jõukas mees, seejuures väga õiglane. Ta aitas kõik oma lapsed järje peale, pärandades või ostes neile talud ja aidates ehitada hooned. Jüri lemmik oli Pauline – tema hoidis korras kirjaoskamatu Jüri Pardi rahaasjad.“

Lühendatult raamatust „Vanamõisa vihikud I“ (Helle Koppel, Evelin Povel)

10. Kolme mõisa piirikivi

Kolme mõisa ristumise kivi juures saavad kokku Vääna mõisa (Peetri-Mõisaküla küla), Hüüru mõisa (Lehmja küla) ja Vanamõisa mõisa (Vanamõisa küla) piirid. Kõik kolm olid Keila kihelkonna rüütlimõisad.

Vanamõisa mõisa, mis varemalt Kerguta nime all tuntud, mainiti Vanamõisana (saksa keeles Wannamois) esmakordselt 1556. aastal, mil see Saku abimõisana kasutuses oli. Vanamõisas pole aga kunagi olnud uhket lossi, sest omanikud pole siin kunagi kohapeal elanud, ikka on hakkama saadud mõisavalitsejaga. Nõnda oli see pigem majandusmõis.

Hüüru mõis kuulus ajalooliselt Harku valla alla, asub Vääna jõe kaldal Tallinn-Paldiski maantee ääres, mõned kilomeetrid pealinnapiirist. Hüüru mõisahoones tegutseb täna aktiivne külakogukond, hoides nii hoonet kui ümbrust korras.

Peetri mõis oli Vääna mõisa kõrvalmõis, mis asus Paldiski maantee ääres, praeguses Kiia külas. Siingi asus vaid majandusüksus ja uhket mõisahoonet pole kunagi olnud.

Piirikivisid hakati paigaldama enamasti 19. sajandi teisel poolel, mil hoogustus talude päriseksostmine. Kivi pealmisele poolele raiuti riste, mille suund osundas piiri kulgemise suunale, sageli raiuti kivisse ka talude numbreid ja piirikivi paigaldamise aastaarve. Täna on paljud piirikivid maasse vajunud või kõvasti sammaldunud. Seda põnevam on kohtumine kividega, millel olnud aegade teave kirjas.

11. Õuesõpe - vesi

12. Õuesõpe - puud

13. Vanamõisa mõisaase

Lorem ipsum..

14. Inimesesarnane kivi

Rahvaluulekoguja Mattias Johann Eiseni 1920. aastatel ilmunud esivanemate ohverdamist käsitlevas raamatus on muistend inimesekujulisest kivist Vanamõisas: Keila Vanamõisa teekäänu ääres leidub ka inimesesarnane kivi. Rahva teate järgi on see mahajäetud peigmehe poolt kiviks nõiutud pruut. Teisendi järgi ei nõidunud ometi peigmees pruuti kiviks, vaid pruut õhanud, et mitte ebameeldiva mehe naiseks saada: oh oleks Jumal mind ennem kiviks loonud kui inimeseks. Poisid löönud hiljem sel kivil teise käe otsast ära.

Raamatust „Esivanemate ohverdamised“ (Johann Mattias Eisen)

Powered by Nirvana & WordPress.